Mida teha kätega?

Keskajal vöökohal kantavad kotid ja kotikesed viidi järk-järgult riiete ülemiste kihtide alla, et kaitsta neid varguste eest. Sajandite möödudes ja moe muutudes muutusid rõivaste voltidesse peidetud kotid lahutamatuks osaks ... meeste rõivaste - kui taskute. Kuna mehed olid ühiskonna liikuvam osa, oli neid mõnikord palju - erineva sügavuse ja suurusega, et mahutada erinevat tüüpi sisu.

Naised pidid hakkama saama teisiti, sest nende riietuses, nii ametlikus kui ka vabaaja riietuses, ei olnud taskuid või oli neid väga vähe (mõnikord puhtalt dekoratiivsed). 18. sajandil ilmus väike käekott, mida nimetatakse retiküüriks ja mis on kõigi käekottide, nagu me neid tunneme, esivanem. See oli vastus tollal moes olnud empiirilisele riietusstiilile. See oli kitsas, keha lähedal ja ei suutnud midagi oma voldidesse peita. Retiküür muutus asendamatuks kahel olulisel põhjusel: selles hoiti hädavajalikke esemeid, kui daam kodust lahkus, ja see vastas inimese aegumatule vajadusele "teha midagi oma kätega".

Alles 1920. aastatel, kui naised vabanesid korsettidest, hakkasid ilmuma suurte taskutega kleidid. Rahulolevad daamid võisid lõpuks ometi käed taskus käia, aga see on juba teine lugu.....